Sobiv mõiste teadliku reisisihi valiku iseloomustamiseks on „tiibadega hääletamine“ (voting with wings, kus sihtkohta jõudmiseks vajaliku transpordi üldnimetajaks on võetud lennuk). Igapäevaelus oleme harjunud hääletama jalgadega: kolime parema elukeskkonnaga piirkonda või valime sõbralikuma teenindusega restorani. Oma reise planeerides ja korraldades võiksime ju samuti mõelda, kuidas hääletada tiibadega sedasi, et meie panus läheks kõige õigemasse kohta?

Odavad pakettreisid viivad sageli sinna, kus au sees on massid, raiskamine ja turisti esiplaanile seadmine. Tihti kellegi või millegi arvelt elamine. Selle asemel võiksime reisida sinna, kus võõrustav kogukond teeb teadlikke pingutusi looduskeskkonna säilitamiseks, mõistlikult vastutustundliku reisimise edendamiseks ning kujundab majanduskeskkonda, mis suunab turismist saadava tulu kohalike tegijate kätte. Vaadata, nautida ja aidata omalt poolt ka kaasa!

Valides puhkuseks mõne piirkonna või riigi, mis sellise hoolivusega silma paistab, toetame nende pingutusi ja saame tõenäoliselt erilise elamuse osaliseks. See, kas „tiibadega hääletamine“ tähendab lennuki, rongi või jalgrattaga liikumist, pole antud hetkel oluline – tähtis on põhimõte.

Oma eelmises postituses tõime välja mõned sihtkoha soovitused 2010. aastaks, siin pakume veel mõned.

Ethical Traveler on järjekordse uuringu alusel koostanud nimekirja arengumaade* kõige eetilisematest sihtkohtadest 2010. aastal. Oma põhimõtetest lähtuvalt peavad nad lisaks looduskeskkonnaga arvestamisele tähtsaks, et riigis tehtaks tulemuslikke pingutusi ka inimõiguste ja sotsiaalse heaolu vallas.

Valides eetilisi sihtkohti, näeks TOP10 tiibadega hääletades välja selline: Argentiina, Belize, Ghana, Leedu, Lõuna-Aafrika Vabariik, Namiibia, Poola, Seišellid, Suriname ja Tšiili. Neis riikides õigetes paikades reisides, võid kindel olla, et toetad head asja.

* „Arengumaad“ defineerivad nad vastavalt vaadeldava kriteeriumi allikale. Nii näiteks oli eelmise aasta TOP10 seas ka Eesti. 2010. aasta tabelis Eestis enam ei ole: põhjuseks see, et Maailmapanga andmetel pole me enam arengumaa.

Suurbritannia The Independent reisiküljed tõid hiljuti välja, et turismi ja transporti mõjutasid kõige enam nutika ja uutmoodi turunduse kasv (sotsiaalmeedia ja GPS funktsiooniga iPhone`i võimaluste kasutamine), ekstreemsete transpordivahendite kasutuselevõtt (Virgin Galactic kosmosereisid, 16 dekiga maailma suurim kruiisilaev, 350 km/h sõitev kiirrong Hiinas) ning edusammud keskkonnasõbralikus tegutsemises (10 erilise ökoturismi sihtkoha tunnustamine, biokütuste katsetamine lennutööstuses). Neid märksõnu võiksime aastate pärast 2009 peale tagasi mõeldes siis mäletada!

Oli, mis ta oli, aga millised on 2010. aasta reisitrendid? Mõned mõtted siinsamas…

Lugesin äsja, kuidas kaheksa töö kaotanud inimest 10-st kavatseb vabanenud aega kasutada reisimisele. See käis küll Suurbritannia ja suuresti jõukamate inimeste kohta, aga miks ei võiks sama juhtuda Eestis? Tundub esimese hooga ehk irooniline, kuid mõistlikult planeerides ja omal käel reisides on võimalik mõnes madala hinnatasemega riigis elada odavamalt kui Eestis meeleheitlikult üüri ja arveid makstes. Ja lisaks on selline arengumaades rändamine kahtlemata silmaringi avardav ja hullupööra põnev!

Sama artikli autor arvab, et üha enam lähevad moodi Do-it-Yourself reisid ehk siis reisipaketid, mida klient ise (reisiettevõtte mõõduka abiga) enamasti internetipõhiselt disainib ja koostab. Lõppkokkuvõttes tuleb põnevam ja tihti ka odavam reis. Ja eks väljakutsuval ajal on ka reisiettevõtjad valmis rohkem rätsepatööd tegema.

Aga kuhu siis sel moel reisida? Õiget vastust siin kindlasti ei ole. Nii mitmedki piirkonnad Aasias, Ladina-Ameerikas või miks mitte ka Kaukaasias võimaldavad mõõduka eelarvega ökoturismi harrastamist paigus, mis enamikele turistidele kättesaamatuks jäävad.

Kes aga soovib veidi tsiviliseeritumat kogemust, võib kaaluda kolme sihtkohta, mis 2010. aastal erinevatel põhjustel suure tõenäosusega ülimalt populaarseteks osutuvad.

Vancouveris toimuvad taliolümpiamängud. Kuigi selleks puhuks Kanadasse sõitmiseks võib olla rong juba läinud, on see hea võimalus ühendada suurürituse jälgimine, talispordi harrastamine ja suure maa kauge nurga tundmaõppimine.

Lõuna-Aafrika Vabariik võõrustab suvel jalgpalli maailmameistrivõistlusi, mis on tavapäraselt toimumisaasta suurimaks turismimagnetiks. Taaskord võib juhtuda, et kohalikud ettevõtjad on tänaseks kõik oma riigisisesed tuurid jalgpallihuvilistele välja müünud, kuid mu meelest pakuks unustamatu elamuse ühe pikema reisi jooksul kogu selle spordimelu sees olemine ja aeg-ajalt omal käel seljakott seljas LAVi maapiirkondade avastamine. Paljukest me sellest maailma nurgast ikka teame!?

Stockholm – Euroopa roheline pealinn 2010. Ökoturism linnas? Aga loomulikult! Stockholmis elab 90% inimestest vähem kui 300m kaugusel rohelisest vööndist, kogu ühistransport sõidab taaskasutatava energiaga, pargid ja veekogud pakuvad lõputult tervisespordivõimalusi ning 75% elanikkonnast kasutab ligi 800km pikkuses jalgrattateid. Nii et mine ja kae, kuidas toimib suurlinn, kus on tehtud edukaid pingutusi CO2 emissiooni vähemdamiseks ning mis soovib aastaks 2050 vabaneda fossiilsete kütustest täielikult!

Seega, valik on Sinu! Aga enne minekut võta hetk ja mõtle, kuidas teha seda kõike lõbusalt ja vastutustundlikult.

Seniks, kuni uued mõtted hoogu koguvad ja teoks saavad, jätkame ikka oma ökoturismi-blogi kirjutamist – jagame endiselt mõtteid ja uudiseid ökoturismi ning üldiselt veidi teistmoodi turismi/reisimise kohta nii Eestist kui laiast-põnevast maailmast. Kurjad keeled (tegelikult ikka head…) räägivad, et 2010 jaanuarist on loota teemade mitmekesistumist!

Muide, kui kellelgi on soov reisida Kasahstani või Horvaatiase, oleme valmis info ja nõuga abiks olema.

Head 2009 lõppu ja et teie reisid uuel aastal ikka põnevad ja vastutustundega korraldatud oleksid!

Just taoline elamus ootab reisijaid, kes kogevad uudset ökoturismi suunda, mida nimetatakse „kulinaarseks ökoturismiks“. Sellise reisimisviisi eesmärgiks on kogeda toitu mitte ainult lõunastaja, vaid ka selle koguja ja ettevalmistajana.

Sõltumata sihtkohast jääb kulinaarsete ökotuuride põhimõte samaks: toit, mida sa valmistad ja sööd, peab olema kasvatatud sealsamas!

Üks selline sihtkoht on Costa Ricas – Playa Nicuesa (Piedras Blancas rahvuspark). Kui sa seda paika külastad, siis viiakse sind ürgsesse vihmametsa, kus sind ootab ees segu lugematute lindude, putukate ja ahvide häältest – see on tõeline džungel. Kuid jalutuskäigu peaeesmärgiks ei ole vaatepildi või metsahelide nautimine – külastajaid õpetatakse eelkõige vaatama džunglit kui toiduallikat.

Reisijad magavad onnides, mis on ehitatud harmoonias ümbruskonnaga. Nende ehitusmaterjaliks on langenud puud, elektriallikaks on küllaldane päike. Onnide juurde pääseb ainult väikeste paatide abil, mida juhivad kohalikud elanikud.

Hiiglaslikud õunad, pähklid, mangod, ananassid, kääbuskurgid salatisse. Kookospiim ja termiidid kõrvale. Kala või liha pearoaks. Külalised õpivad võõrustajate käest mitte ainult seda, mida annab nendest koostisosadest valmistada, vaid ka seda, kust see toit tuleb.

Rohkem saab kulinaarsest ökoturismist lugeda inglise keeles siit.

Ökoreisid peavad saamise kõrval sama oluliseks ka andmist. Ökoturismi päevaga tahame asjaosalistena öelda, et reisimine ei ole vaatamine, tallamine, võtmine, pildistamine, kurnamine ja lärmamine. See on ise kogemise kõrval vastukaaluks panustamine ja reisi negatiivse mõju minimeerimine.

Kirjutan neid ridu Indias, ühel Kerala lõpututest kanalitest, kookospähkli „karvadega“ vooderdatud kettuvellam-tüüpi paatmaja pardal. Minu ümber on terve tänase päeva avanenud selline vabastav vaatepilt:

Olen poolteist nädalat Lõuna-Indias seigelnud ja otsinud võimalusi kohtuda lihtsate kohalike inimestega. On õnnestunud! Lisaks paradiisilikele loodusvaadetele ja lõõgastavatele mereäärsetele avastamata kuurort-küladele olen puutunud vahetult kokku India peredega, külaeluga…

Siin reisimine on andnud mulle võimaluse ööbida kodumajutuses, kus aastane rosinasilmne perepoeg palmipuude vahel paljalt ringi jookseb. Olen saanud süüa sama perega, meespoole juhendamisel valmistatud, tüüpilist India hommikusööki. Puht juhuslikult olen sattunud rannale koos ühe aega surnuks lööva mehega kalastama ning käinud ära küünlavalmistajate perekonna töökojas.

Eredaid elamusi pakkus kanuusõit külavahe kanalitel kohaliku giidi juhendamisel: möödusime riisipõldude ja kookospalmide vahel asuvatest elumajakestest, nägime naisi jõekaldal pesu pesemes, mehi traditsioonilisi paate ehitamas ja viksilt riietatud lapsi koolist tulemas ja meile lehvitamas. Aeg-ajalt ostsime mõne kohaliku käest joomiseks kookospähkli või tassi teed ja kulgesime edasi. Tundsin, et sedasi võiks tundide viisi maailma rikkumata elu mööda veeremas vaadata.

Õppisin talumeestelt, kuidas ühte ja sama põldu kasutatakse aasta jooksul kolmel eesmärgil: esmalt kasvatatakse viis kuud riisi, seejärel toidetakse mitmetuhande pealist pardikarja ja kolmandaks täidetakse põllud veega, et sellest saaks pooleks aastaks kalakasvatus. Ja siis jälle otsast peale. Iga eelnev kasutusviis pidavat järgnevale kasulik olema.

Vestlused kohalikega on pajatanud Kerala osariigis valitsenud demokraatlikult valitud kommunismi headusest; õnnetust armastusest, mis lõppes, kuna tütarlapse perekond soovis oma võsukese abielu teise mehega; ning India inimeste kohati veidrana näivatest elukommetest. Teetassi taga olen juhtunud kohalikega arutama Eesti asukohast maailmakaardil, meie kodumaa elust, olust, inimestest, keelest, kultuurist ja loomulikult ilmast.

Kõige selle juures küsis üks mu belgialasest ajutine reisikaaslane paar päeva tagasi: „Aga, Marko, kui vastutustundlik ikkagi on marssida sisse suvalisse India külasse ja sealset elu kogeda?“

Mõtlesin ka ise veidi seepeale, kuidas kutsumata külalisena justkui teise inimese territooriumile siseneja peale vaadatakse. Mõistsin siiski õige kiirelt, et ilusasti luba küsides, nende tegemiste vastu siirast huvi tundes, elurütmi austades ja tarbitud teenuste eest õiglaselt rahaliselt panustades, toob selline külastamine kogukonnale pigem kasu. Väliskülalise jäetud rahaline panus võib olla võõrustajate jaoks olulise väärtusega ning võimalus, avardada oma maailmapilti läbi võõrale kohalike traditsioonide tutvustamise, on kindlasti hariv. Minu senised reisid on igal juhul väga positiivset võõrustajate suhtumist pakkunud.

Eriti hea, kui selline külastus sihtkoha kogukonna keskele on korraldatud mõne kohaliku reisifirma poolt. Sel juhul ei ole see kindlasti „sissetungimine“. Ja vähemalt Indias pole enamikes kohtades korraldatud reisi puhul karta ka massiturismi efekti, kuna peale seljakoti-rändurite, ökoturistide ja muidu üksikute seikluseotsijate kellegi teise reisid naljalt sellistesse ehedatesse paikadesse ei vii.

Viljo

Välisturistide „keskmine tihedus” ühe ruutkilomeetri kohta oli Eestis 43,6 väliskülastajat, samas kui India avarustes võis iga külastaja tõelist vabadust tunda – 1,7 välisturisti ühe ruutkilomeetri peale.

Kahe riigi mastaape arvestades on India 5,6 miljonit välismaist turisti aastas tühine, võrreldes Eesti 1,9 miljonilise saavutusega. Kui Goa rannad, Taj Mahal, Delhi, Mumbai, tükike Himaalaja mäetippe ning Gangese äärsed pühad paigad on üle laia ilma tuntud reisisihtkohad ning neelavad endasse statistika järgi lõviosa välisturistide voolust, siis reisid ülejäänud Indiasse on lääne turisti jaoks ikka üpriski harvaesinev nähtus, mistõttu on siin palju avastamata paiku.

Oma mägedest jõgedeni ja ookeanist laiade riisipõldudeni ulatuva ääretult mitmekesise loodusega on India, kõike seda puutumatust arvesse võttes, kahtlemata sobiv koht ökoturismi harrastamiseks. Kui lisame siia värvikireva rahvastiku, autentse ja kõigest kommertslikkust rikkumata külaelu, ajaloolised ja usulised traditsioonid, teravad maitse-elamused, saame atraktiivse sihtkoha ka kogukonnapõhise turismi mõttes.

See on müstiline kompott, mille õige maitse tundmiseks on vaja heita pilk eesriidest kaugemale – eemale linnakärast ja mugava turisti radadest. Kuigi Indias on pea lugematu arv miljonilinnu, siis elab vähemalt 2/3 sellest miljardirahvastikust maapiirkondades. Seal käib õige India elu! Sealt leiab vahetud elamused.

Olen elanud Indias veidi üle ühe kuu, tegelenud ühe turismiturunduse projektiga Andhra Pradeshis, kuid uurinud kõrvalt kogu riigi ökoturismi võimalusi.

Minu mõningaseks kurvastuseks domineerib selles vallas ülekaalukalt märksõna „loodus”, vähemalt siis kui võtta aluseks internetis leiduv info ja korraldatavad reisid. Riigis, kus oma elanikud ümbritseva keskkonnaga hooletult ringi käivad, on see mõistagi vajalik. Ja nagu juba öeldud: siin on metsikut mitmekesisust ja mastaape, mida imetleda. Siiski on mul nii kahju tõdeda, kuidas nõnda paljud reisid Indiasse jätavad välismaalased ilma võimalusest õppida vahetult tundma kohalikku iseloomulikku elu-olu, külakultuuri ja lõputult külalislahket inimnatuuri.

Kui huvi on, saab seda viga vältida ise reisi planeerides ja seljakotiga rännates. Mõistagi nõuab see aega ja kogemusi.

Olles omal käel veidi maapiirkondades käinud, pean tunnistama, et ega see kergete killast pole olnud. Kui puutumata looduse ja lihtsate kohalike maapiirkonnas elavate inimeste ülesleidmine pole veel kõige kõvem pähkel, siis mõnda metsade ja jõgede keskele asuvasse külasse pärale jõudnuna tekitab raskusi selliste kohalike inimeste leidmine, kes sulle midagi ka selgitada oskaksid ja kaasavaid tegevusi pakuksid.

Ühise keeleoskuse puudumist ei asenda sellisel puhul ka kehakeel ja nii jääbki üle teineteist vastastikku vaid kohmakalt vahtida ja uudistada. Veelgi enam: mõne minuti jooksul tekitab seegi ebamugava tunde, et olen tunginud võõrale territooriumile ja käitun loomaaia külastajana.

Olen mitmel puhul tundnud tungivat puudust usaldusväärsest reisikorraldajast, vahendajast, kes teaks rääkida, miks too vanamees just sellise mustriga ehteid valmistab, mida sümboliseerivad külanaiste käemaalingud, millal valmivad kohvioad mägi-istanduses või mida tähendavad erinevad igapäevased religioossed rituaalid. Rääkimata siis võimalusest kummardada kohalike naiste kombel riisipõllul saagi koristamiseks või paljulapselise pere tagasihoidlikus hütis ühise lõuna söömisest ja nende maailmapildi tundma õppimisest.

Kõike seda ja palju-palju muud olen tahtnud teada saada või teha, aga pole olnud kohalikku infovahendajat. Mõne turismiettevõtte korraldatud mitte-kommertslikud väikese grupi reisid maapiirkonda sobiksid nagu rusikas silmaauku: Indias on lihtsalt nii tohutult palju vaadata, kogeda, õppida ja endasse ahmida!

Olen üritanud leida turismifirmasid, kelle valikus oleksid lisaks loodusparkide külastamisele ka spetsiaalsed reisid kohaliku kogukonna elu tundmaõppimise elementidega – seni tulutult…

Kui tead mõnda reisikorraldajat, kelle reisid Indias midagi kohaliku kogukonnaga seotut pakuksid, siis anna meile teada!

Marko, Indiast

Postituse alguse statistika aluseks on Maailma Turismiorganisatsiooni (UNWTO) ametlik statistika.

Käisin hiljuti filmi “The Age of Stupid” esilinastusel. Seal figureeris üks väga kena keskkonnaaktivistidest perekond, kes jälgis kõigis oma tegemistes põhimõtet, et nende ökoloogiline jalajälg oleks võimalikult väike. Neid kutsuti eeskujudena esinema ühele konverentsile Londonis. Selgus, et selle ühe edasi-tagasi lennureisiga tõmbaksid nad vee peale oma kogu aasta ponnistustele hoida oma ökoloogiline jalajälg normi piires.

Mida siis teha, kui on kange tahtmine või vajadus reisida kaugematesse riikidesse?

Selge on see, et ei ole lihtne reisida, jäädes seejuures täiesti “roheliseks”. Samas ei tähenda see seda, et me ei võiks proovida olla “rohelisemad”.

Ma ei räägi siin lennureiside asemel jalgsi mööda maailma rändamisest, vaid mõningatest väikestest muudatustest, millel võib olla suur mõju kogu teie reisi keskkonnasäästlikkusele. Ööbimine energiat säästvates majutusasutustes ja ühistranspordi kasutamine on esimesed lihtsad viisid selleks.

Väga raske on täpselt arvutada, milliseks kujuneb teie ökoloogiline jalajälg mõne järjekordse reisi jooksul. Samas on olemas paar huvitavat veebipõhist tööriista, mis annavad selle kohta aimu. Viska pilk peale: Carbonfund.org või carbon.trx.com.

Siin aga mõningad soovitused, kuidas igaühel meist on, ilma keerulisi skeeme kasutamata, reisijana võimalik oma ökoloogilist jalajälge vähendada.

Lennureisid

Lennureisid põhjustavad 2% globaalsest süsinikdioksiidi emissioonist. Kuigi sellised lennufirmad nagu Lufthansa, Virgin Atlantic ja Continental juba katsetavad biokütuseid, möödub siiski veel aastaid enne kui regulaarlennud biokütustel toimuda võiksid.

Kaks olulist faktorit, mida lennu broneerimisel silmas pidada, on tehtavate vahepeatuste arv ja lennuki vanus.

Sama pikk vahepeatusteta lend võtab palju vähem kütust, kui lend, kus on mitmeid vahepeatusi. Lennukid kasutavad palju rohkem kütust õhku tõustes ja maandudes, kui segamatult kõrgustes lennates.

Uuemate lennukite kasutamist õigustab see, et tehnoloogia arenguga on lennukid aja jooksul muutunud palju ökonoomsemaks ja reostavad seega vähem loodust.

Maismaatrantsport

Auto rentimise asemel kasutage ühistransporti. Ühistransport on teinekord ka kiirem ja odavam.

Näiteks Stockholmi lennujaamast rongiga 20 minutit kesklinna ja tagasi sõites on rongi panus keskkonda umbes 0,5 kg süsinikdioksiidi inimese kohta. Kui aga rentida auto, siis sama 86 km distantsi puhul hinnatakse emissiooni suuruseks 92,5 kg süsinikdioksiidi inimese kohta.

Vaja Ööbimine on palju energiat, et kütta tosin hotellituba, ja veel rohkem, et hoida temperatuuri teatud tasemel suures restoranis. Sellepärast ei ole ööbimiskohad, kus on avarad aatriumid ja kõrged laed, kuigi keskkonnasõbralikud. Seetõttu võib väiksemate majutusasutuste eelistamine osutuda säästlikumaks valikuks.

Võite enne öömaja broneerimist uurida, kas hotell kasutab piiratud voolavusega dušše ja WCsid või mingeid muid konkreetseid mooduseid keskkonna hoidmiseks.

Söömine

Keskkonna kurnamisest rääkides, on reisimise juures kõige raskem hinnata justnimelt oma eine tegelikku mõju. Arvesse tuleks võtta restorani energiatarbimist, toidu päritolu (orgaaniline või mitte, kui kaugelt on see toodud), kuidas see oli pakendatud (plastik, paber) jne. Kuna on nii palju erinevaid faktoreid, mida on võimalik arvestada, võib silmas pidada paari lihtsamat.

Kohalike toitude tarbimine on hea moodus oma söögikorra keskkonnasõbralikkuse mõõtmiseks. Soovitatav on tarbida kohalike retseptide järgi valmistatud toite, kuna siis on enamasti ka tooraine kohalik. Kui on tegemist asukoha mõistes eksootilise kõhutäitega (näiteks sisemaal kala söömine), siis on nähtavasti ka toorained kuskilt kaugelt sisse toodud.

Kindlasti on veel kümneid ja sadu väikeseid nippe, kuidas säästlikumalt reisida. Mida oled teinud sina oma seniste reiside keskkonnasõbralikumaks muutmisel?

Lugu põhineb The Wall Street Journal`i artikli Getting Away, the Green Way materjalidel sept 21, 2009.

Natuke kaootiline ja ennast täis Almatõ, koos selle Hummerite ja kallites riietes naistega, tervitas mind Kesk-Aasiale tavapärase suvise kuumusega. Kuid linn, mis sai valmis ehitatud enamasti Nõukogude ajal, ei ole kindlasti see Kasahstani pärl, mille pärast tasub sinna eksootilisse riiki minna.

See on hoopis midagi muud, mis mind ikka ja jälle Kasahstani tagasi kisub…

Taaskord oli mul rõõm veenduda paljude kohalike inimeste külalislahkuses. Tuttavatel külas olles sain kõhu gurmaani kombel alati väääga täis ja jäi palju ülegi. Tundsin, et paari aasta eest leitud kohalikel tuttavatel on siiralt hea meel mind üle pika aja uuesti näha.

Kuid tõeline Kasahstani ilu ei peitu mitte ainult kohalike inimeste hinges, vaid kindlasti ka selle maa looduses. Võtsin taaskord ette mitmepäevase matka ööbimistega Tjan-Šan mägedes – suurejooneline ja kaunis koht. Veider, aga just seal mägedes, olles vaid üks väike tähtsusetu inimolend keset suursuguseid mägedetippe, tundsin, kuidas tõeline vabadus hinge puges, et seal laia avarusse paiskuda!

Deniss