Reisid Vabadusse

11. november oli ülemaailmne ökoturismi päev! Iseäranis sel päeval on tähelepanu keskmes reisid, mis väärtustavad pigem kvaliteeti kui kvantiteeti, ehedust ennem kui massipopulaarsust, ootamatusi ennem kui paindumatut planeeritust ning mõistlikku ebamugavust igal juhul ennem kui piinlikku pedantlikkust ja steriilsust.

Ökoreisid peavad saamise kõrval sama oluliseks ka andmist. Ökoturismi päevaga tahame asjaosalistena öelda, et reisimine ei ole vaatamine, tallamine, võtmine, pildistamine, kurnamine ja lärmamine. See on ise kogemise kõrval vastukaaluks panustamine ja reisi negatiivse mõju minimeerimine.

Kirjutan neid ridu Indias, ühel Kerala lõpututest kanalitest, kookospähkli „karvadega“ vooderdatud kettuvellam-tüüpi paatmaja pardal. Minu ümber on terve tänase päeva avanenud selline vabastav vaatepilt:

Olen poolteist nädalat Lõuna-Indias seigelnud ja otsinud võimalusi kohtuda lihtsate kohalike inimestega. On õnnestunud! Lisaks paradiisilikele loodusvaadetele ja lõõgastavatele mereäärsetele avastamata kuurort-küladele olen puutunud vahetult kokku India peredega, külaeluga…

Siin reisimine on andnud mulle võimaluse ööbida kodumajutuses, kus aastane rosinasilmne perepoeg palmipuude vahel paljalt ringi jookseb. Olen saanud süüa sama perega, meespoole juhendamisel valmistatud, tüüpilist India hommikusööki. Puht juhuslikult olen sattunud rannale koos ühe aega surnuks lööva mehega kalastama ning käinud ära küünlavalmistajate perekonna töökojas.

Eredaid elamusi pakkus kanuusõit külavahe kanalitel kohaliku giidi juhendamisel: möödusime riisipõldude ja kookospalmide vahel asuvatest elumajakestest, nägime naisi jõekaldal pesu pesemes, mehi traditsioonilisi paate ehitamas ja viksilt riietatud lapsi koolist tulemas ja meile lehvitamas. Aeg-ajalt ostsime mõne kohaliku käest joomiseks kookospähkli või tassi teed ja kulgesime edasi. Tundsin, et sedasi võiks tundide viisi maailma rikkumata elu mööda veeremas vaadata.

Õppisin talumeestelt, kuidas ühte ja sama põldu kasutatakse aasta jooksul kolmel eesmärgil: esmalt kasvatatakse viis kuud riisi, seejärel toidetakse mitmetuhande pealist pardikarja ja kolmandaks täidetakse põllud veega, et sellest saaks pooleks aastaks kalakasvatus. Ja siis jälle otsast peale. Iga eelnev kasutusviis pidavat järgnevale kasulik olema.

Vestlused kohalikega on pajatanud Kerala osariigis valitsenud demokraatlikult valitud kommunismi headusest; õnnetust armastusest, mis lõppes, kuna tütarlapse perekond soovis oma võsukese abielu teise mehega; ning India inimeste kohati veidrana näivatest elukommetest. Teetassi taga olen juhtunud kohalikega arutama Eesti asukohast maailmakaardil, meie kodumaa elust, olust, inimestest, keelest, kultuurist ja loomulikult ilmast.

Kõige selle juures küsis üks mu belgialasest ajutine reisikaaslane paar päeva tagasi: „Aga, Marko, kui vastutustundlik ikkagi on marssida sisse suvalisse India külasse ja sealset elu kogeda?“

Mõtlesin ka ise veidi seepeale, kuidas kutsumata külalisena justkui teise inimese territooriumile siseneja peale vaadatakse. Mõistsin siiski õige kiirelt, et ilusasti luba küsides, nende tegemiste vastu siirast huvi tundes, elurütmi austades ja tarbitud teenuste eest õiglaselt rahaliselt panustades, toob selline külastamine kogukonnale pigem kasu. Väliskülalise jäetud rahaline panus võib olla võõrustajate jaoks olulise väärtusega ning võimalus, avardada oma maailmapilti läbi võõrale kohalike traditsioonide tutvustamise, on kindlasti hariv. Minu senised reisid on igal juhul väga positiivset võõrustajate suhtumist pakkunud.

Eriti hea, kui selline külastus sihtkoha kogukonna keskele on korraldatud mõne kohaliku reisifirma poolt. Sel juhul ei ole see kindlasti „sissetungimine“. Ja vähemalt Indias pole enamikes kohtades korraldatud reisi puhul karta ka massiturismi efekti, kuna peale seljakoti-rändurite, ökoturistide ja muidu üksikute seikluseotsijate kellegi teise reisid naljalt sellistesse ehedatesse paikadesse ei vii.